Austrias eesti rahvatantsu tantsimas.

 29.juuli - 07.august 2012

 

Juba kolmandat suve oli eestlastel võimalus osaleda Austria suurimal ja pikaajalisemal rahvakultuurifestivalil Villachi Kirchtag, mida peetakse alates 1936. aastast. Festival toimus sel aastal juba 69-dat korda ning pidu kestis terve nädala – 29. juulist 5. augustini, olulisim päev oli 04. august, mil toimus rongkäik, eesti rahvatantsijad osalesid 03. ja 04. augustil.  

Europeade juhi Valdo Rebase organiseerimisel asus Eestist teele 29. juulil kaks bussi kaheksa rühmaga, Viljandimaalt said võimaluse festivalile sõita Pärsti valla segarahvatantsurühm „Pärilised“ ja Saarepeedi valla naisrühm „Udusõlg“. Kuna Villach on piisavalt kaugel, siis nägi meie reisikava ette ka teele jäävate huvitavamate linnade ja vaatamisväärsuste külastamist. Nagu ikka on bussireisil Euroopasse esimene peatus Warssavis, kuid kahjuks meie buss vajas remonti juba Kaunases ning see sunnitud seisak röövis meie ajagraafikust viis tundi ning nullis võimaluse tutvuda Poola pealinnaga. Osa reisiseltskonnast siiski jõudis jalutama öisesse Warssavi vanalinna.

Järgmisel hommikul ootas meid ekskursioon ühte maailma vanimasse tegutsevasse Wieliczka soolakaevandusse, vapustavalt avarate koobaste ja saalidega, milles on hulganisti soolakristallidest skulptuure ning rikkalikult nikerdatud ornamente ja bareljeefe, samas kitsaste kaevanduskäikudega ning maa-aluste järvedega ja huvitava ajalooga, oli erakordne kogemus. Tõeliselt võimas oli valguse- ja muusikaettekanne maa-aluses kirikus, mille kirjeldamiseks napib sõnadest! Need tantsijad, kes juba eelmise aasta festivalireisil Ungarisse olid kaevanduses käinud, said võimaluse tutvuda Wieliczka linnaga. Kaunis oli Johannes Paulus II park, milles oli tema mälestussammas ning näitus tema eluteest, Karol Józef Wojtyła on Wieliczka linna aukodanik.

Edasi sõitsime läbi Bratislava Viini, et järgmisel hommikul jõuda Sloveeniasse Postojna koobastesse. Need karstikoopad Dinaari mäestiku loodeosas on uuristanud Pivka jõgi 3 miljoni aasta jooksul ning nende sisemuses kasvavad stalagmiidid (maast ülespoole suunduvad purikad) ja stalaktiidid (justkui laest rippuvad jääpurikad) ja stalaknaadid (kahe purika kokkusaamisel moodustunud sambad). Need on väga värvikirevad, erinevate varjunditega sõltuvalt nende koostisest, koobastiku kõige valgemat sammast kutsutakse imetlevalt koobastiku teemandiks. Koopasse viidi meid sõna otseses mõttes „kihutades“ avatud nn ameerika raudtee vagunites ilma igasuguse turvavarustuseta ning kuna käigud olid kitsad ning käänulised, siis pikemad inimesed tõmbasid pead põlvede ligi, et vältida enda äralöömist. Maasügavuses kõndisime giidi saatel läbi erinevate koobaste (spageti-; valge- ; punane koobas) ja saalide (Kolgata, Tantsu-, Gooti, Kristallsaal) ning jalutuskäik lõppes 3000 m2 kontserdisaalis, mis mahutab 10 000 inimest. Koobaste üldpikkuseks on ca 22 km ja püsiv temperatuur on 9°C. Koopas elavad erinevad ämblikud ja putukad ning prooteus e koopaolm e inimkala - kuni 12 cm suurune valget värvi sisalikku meenutav loom, kes on ka koopa sümbolloom ning keda sai imetleda viimase koopa suures akvaariumis. Koobas on väga turistidele orienteeritud ning korraga sõidutati maa-alla ca 200 inimest ja kuna keelevalikuid oli sloveenia, inglise, saksa, hispaania ja itaalia keel, siis valdav enamus inimesi kuulas inglisekeelset giidi st kui ekskursantide saba jõudis giidi kuuldeulatusse, hakkas viimane juba juttu lõpetama. Aga vaadata oli piisavalt ja elamus ei jäänud saamata.

Meie reis jätkus Sloveenia pealinna Ljubljanaga, mis laiub Ljubljanica jõe kallastel. Külastasime Ljubljana kindlust, mille vaateplatvormilt avanes suurepärane vaade linnale, vanalinna punased katused, jõgi ja sillad ning kaugemal uuemad linnajaod, mis ühtekokku moodustasid kompaktse terviku. Ljubljana on üks väiksemaid pealinnu Euroopas ning jättis sümpaatse rahuliku väikelinna mulje.

Sloveenias tegime veel peatuse imeilusas väikeses mägede vahel asuvas jääajast pärit väikse järvega kuurortlinnas Bledis, kus oli kõigil võimalus lõõgastuda enne „kohustuslikku kava“, kes ronis uhkesse mäetipus asuvasse kindlusesse ning imetles linnavaadet, kes jõudis järve ujuma, kes kihutas bobikelguga puidurajal mäest alla, kes nautis kohvikuid või lihtsalt rohelust. Tugevaid emotsioone tekitas ka 7864 meetri pikkune Karawanksi tunnel, mis ühendab Sloveeniat Austriaga ning läbi mille suundusime oma reisi sihtpunkti Villachisse.

Mõeldes Austriale tekivad kujutluspilti kohe mäed ja veised, orud ja lilledega kaunistatud majad, rahvariided ja –tants. Seda kõike kinnitasid järgnevad päevad Austrias. Esmalt tõus gondli ning tõstukiga 1911 meetri kõrgusele Gerlitzeni mäetippu, millelt avanevad maalilised vaated võtsid lausa hingest kinni. Erinevatesse ilmakaartesse vaadates oli eksponeeritud panoraampilte koos kõrgemate mäetippude nimede ja meetritega, vägisi kiskus pähe mõte, et koolilastel on kohalikku geograafiat ikka palju keerulisem omandada kui meil … Tagasi laskusime juba valges pilvevatis.

Villach on ca 58 tuhande elanikuga imeilus linn Drau jõe kaldal. Asudes Sloveenia ja Itaalia lähedal ning olles hea liiklussõlm on see linn oluline olnud läbi ajaloo ning hävinenud ja taastatud küll maavärinate kui ka sõjapurustuste tulemusena. Linnapilt on väga mitmekesine – vanalinn täis kauneid maju, kirikuid, parke ning ümber arenenud moderne uuslinn.

Villachi Kirchtag on muutnud terve vanalinna üheks suureks festivaliplatsiks – kõikjal kaunistused, telgid, pikad lauad ja toolid, esinemislavad ning elav muusika ja tohutult rõõmsaid rahvariietes inimesi (räägiti 50 000 festivalikülastajast). Valdav enamus osalejatest ning pealtvaatajatest olid austria rahvariietes – alates beebidest kuni eakateni, mehed uhketes nahkpükstes ning naised rahvuslikes kleitides. Nende rahvatants oli tempokas ja peamiselt esinesid jalgadele-kätele plakse lüües ning samal ajal hüpates mehed, naiste osakaal tantsudes oli tagasihoidlik.

Meie esinemised olid Raekoja platsil, kus andsime kaks kontserti ning osalesime suurel Eesti, Austria ja Saksa gruppide galakaval. Publik elas meie esinemistele väga aktiivselt kaasa ning austerlastele meeldis meie tempokas tantsimine, kuulsime vaatajatelt kiidusõnu. Eriliselt pälvisid ilmetlust ka meie rahvariided.

Võimsaima emotsiooni pakkus rongkäik, millest võttis osa ca 4000 inimest. Peamiselt olid osalejateks austerlased ise, aga kutsutud olid ka lähemad naabrid sloveenlased ja itaallased ning väliskülalistest sakslased ning eestlased. Tänavatel oli palju pealtvaatajaid ja rongkäiku tervitati väga elavalt. Eriline oli see rongkäik sellepoolest, et „pea“ kohtus „sabaga“ ehk raudteejaama juures pööras rongkäigu algus otsa ümber ning kõndis ülejäänud rongkäigule vastu, et osalejatel endilgi oleks võimalik kõiki rongkäigulisi näha ja tervitada.

Kõikidel päevadel kestis tants ja laul hiliste öötundideni ja kuigi õlut „voolas ojadena“ kohtas linnas vaid rõõmsaid nautlevaid pidulisi. Peamine festivalipäev lõppes suure ilutulestikuga ning pühapäeva hommikul asusime võimsate emotsioonidega laetult koduteele vahepeatusega Viinis. Austria pealinn on niivõrd imekaunis ning kõike, mis väärib vaatamist niipalju, et see pool päeva, mis meil oli Viini tarvis varutud, oli liig lühike aeg. Mõned reisiseltskonnast jõudsid külastada Schönbrunni lossi ja aeda (võrratult luksuslik ja võimas!!!), teised käisid raekoja juures toimuval Viini filmifestivalil ja kõik püüdsid mööda Viini vanalinna tänavaid jalutades ahmida endasse niipalju seda hõngu ja ilu, kui vähegi võimalik oli … Ja muidugi külastasime kauneid kirikuid ja maitsesime kohvikus Viini struudlit.

Kaks viimast päeva oli tagasisõit ning mida enam kodu poole jõudsime, seda rohkem sadas vihma ja külmemaks läks ilm. Meil oli aga kuum ning elamusterohke reis (läbitud 5200 km) ning vahvad reisikaaslased, need emotsioonid aitavad kindlasti sooja anda ka külmas kliimas.


Ülle Mägin

„Päriliste“ tantsija

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: