Päriliste reis Makedooniasse 2015




Sel suvel võtsime ette kaugeima sihtkoha, kus koos rühmaga tantsimas oleme käinud, ning suundusime Makedooniasse Ohridi järve ääres asuvasse UNESCO kaitse all olevasse Ohridi linna neljandale rahvusvahelisele “TRPE CHEREPOVSKI”  festivalile, mis toimus 26.–29. juunini.

Meie liikumisvahendiks oli Hansabussi mugav reisibuss, reis kestis 11 päeva ning selle ajaga läbisime 6600 kilomeetrit. Ühendasime meeldiva kasulikuga ning lisaks tantsimisele ja teiste rühmadega kohtumisele nägime mitmeid uusi riike ja linnu.

Startisime Viljandist enne keskööd, Valgas liitusid meiega Valga naisrühm Sõsarad, kapell Valga ja segakoor Rõõm. Vihm saatis meid teele ja lootsime lõuna pool päikesepaistet nautida (seda saimegi, aga alles tagasiteel). Jõudsime pärastlõunaks Varssavisse ning meil jäi aega linnaga tutvuda. Jalutasime vanalinnas ja nautisime puhkust. Teisel päeval läbisime Slovakkia ja Ungari ning peatusime enne Serbia piiri Kagu-Ungaris Forro Fogadõs. See oli meile juba 2011. aasta Ungari festivalist tuttav koht. Kuna oli jaanilaupäev, siis meil olid lõke ja ringmängud, tantsud, ühine laulmine, saatjaks ja eestvedajaks kapell. Õhtu oli lõbus ning reisiseltskond sõbrunes. 

Varahommikul olime juba Serbia piiripunktis, õnneks läks dokumendi- ja pagasikontroll kiiresti ning pärastlõunal sisenesime juba Makedooniasse. Ööbisime pealinnas Skopjes, mis asub seitsme mäe vahel Vardari jõe kallastel. Linna on rüüstanud mitmed sõjad, Skopje on kuulunud Rooma riigile, Bütsantsi, Bulgaaria, Serbia, Ottomani impeeriumisse ning Jugoslaavia koosseisu. Üle 500 aasta oli Skopje Türgi võimu all. Eri riikide koosseisus on Skopje olnud pealinna staatuses mitmeid kordi. Linn on üle elanud kolm maavärinat, viimane oli 1963. aasta juulis, kui hävis 80% linnast. Linna ajalugu kajastub linnapildis – palju skulptuure ja purskkaevusid erinevatest ajastustest paigutatuna suhteliselt lähestikku, uhked roomaaegsete ehitiste koopiad, valmistatud tänapäevastest materjalidest, erinevad arhitektuurstiilid jne. Kesklinnas käis vilgas ehitustegevus. Märkimist väärt on ka fakt, et selles linnas sündis 1910. aastal Agnes Gonxha Bojaxhiu ehk ema Teresa.

Neljas reisipäev viis meid Kreekasse vaatama UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud Meteora lubjakivisammastele rajatud kreeka õigeusu kloostreid. Avanev vaatepilt võttis hingetuks! Suursugused, vapustavad ja võimsad mäed, mille tippudes ehitised. Kahjuks jõudsime kohale hilja ja kloostritesse sisse ei pääsenud, kuid tõusime bussiga mägede tippu, tegime jalutuskäigu, laskusime mäekülgi mööda alla ja nägime Meteorat mitmelt küljelt. Õhtul peatusime sammaste jalamil olevas Kalampaka linnas ja saime veel imetleda mägede võimsust nii õhtuvalguses kui ka hommikupäikeses.

Järgmine reisipäev andis meile võimaluse näha Kreeka mägesid ja neilt avanevaid imelisi vaateid, kui tõusime kõrgemale kui 1000 meetrit ja sõitsime mööda serpentiine. Läbisime mitmeid tunneleid ja peatusime väikestes mägilinnades Metsovos ning Siatistas, et tutvuda kohaliku elu-oluga. Õhtuks jõudsime Ohridisse, peatusime linnast väljas järve kaldal St. Stefani  külas hotellis Beton.

Esimene festivalipäev algas kõikidele välisgruppidele ühise ekskursiooniga Ohridi linnas. Saime teada, et esimene kindlustus rajati siia juba 4. sajandil eKr, nime Ohrid mainiti ajalooallikates esimest korda aastal 879. Ohrid oli aastatel 990–1015 Bulgaaria pealinn. Seejärel kujunes võimas õigeusklike kogukond, mille kõrgemad vaimulikud olid kreeklased. Ohridit peetakse kirillitsa sünnikohaks. Linnas on palju arhitektuurimälestisi, millest vanimad pärinevad 11. sajandist. 20 saj alguses kuulus Ohrid algul Serbiale ja hiljem Jugoslaaviale. Linnas jalutades nägime amfiteatrit ja Samuilova kindlust, Püha Kaneo Johannese kirikut, St. Klementi ja St. Panteleimoni õigeusu kirikut (taastatud alles 2000. aastal) ning veel mõningaid kirikuid (Ohridis on olnud 364 kirikut, kuid kõik ei ole tänapäevani säilinud), lisaks vanalinna oma kitsaste ja käänuliste tänavatega. Tänapäeval on linnas umbes 56 000 elanikku.

Paljudele Jugoslaavia liiduvabariikide elanikele oli Ohridi järv meelispuhkekohaks ning selle kallastele on rajatud palju hotelle. Järv ise on üle nelja miljoni aasta vana, mitmekesise loomastiku ja taimestikuga ning Makedoonia suurim mageveevaru, mille maksimaalne sügavus on 300 meetrit. Vesi on hästi puhas ja läbipaistev (22 m).

Vaba aja sisustame linnas jalutades, ujudes ja päevitades. Pärast õhtusööki oli esimene festivalikontsert, mis toimus Trebeništas Ohridi lähedal. See kandis murelifestivali nime ning sestap kostitati meid eri sortide murelitega. Esinesid kõik festivalil osalevad tantsu- ja laulugrupid: makedoonlased, türklased, bulgaarlased, eestlased. Kava oli pikk ja kirev ning lõppes alles keskööks.

Järgmisel päeval viidi meid laevaga St. Naomi õigeusu kloostrisse, mille asutas Bulgaaria impeeriumi ajal (905) St. Naum ise, kes oli üks kirillitsa loojatest. Klooster on turismiobjekt ja palverännakute sihtkoht. Kahjuks ei vedanud meil ilmaga ning oli suhteliselt tuuline, pilvine ja jahe, ujumas käisid vaid vapramad. Pärastlõunal toimus Ohridi kesklinnas rongkäik ning esinemine folgifestivali pealaval. Nautisime teiste esinejate etteasteid ning suhtlesime osalejatega. Rõõm oli kogeda, et eestlaste tantsule elati aktiivselt kaasa ning see meeldis pealtvaatajatele. Pärilistele tehti ettepanek osaleda folkloorifestivalil Türgis.

Samal ööl sõitsime Ohridist Serbia pealinna Belgradi. Kahjuks oli väljas pime ja nii jäid meil nägemata Makedoonia mäed ja käänulised teed, ainult bussi pidurdamine äratas vahepeal magajaid ja andis põhjust aknast välja piiluda – ühest aknast paistis mäekülg ja teisest kuristik. Hommik võttis meid vastu juba suhteliselt tasase Serbia maastikuga. Juba enne keskpäeva olime Belgradis ja kuna seal ka ööbisime, siis jäi linnaga tutvumiseks terve päev ning saime osa linna ööelustki.

Linn on alguse saanud juba 3. sajandil enne Kristust. Belgrad on aegade jooksul jäänud rohkete sõdade teele, korduvalt vallutatud ja laastatud. Belgradist on tänase päevani katoliiklikes kirikutes säilinud komme kutsuda palvetama lõunakella lüües, mis tuleneb 1456. aastast, kui Türgi sultan Mehmed II piiras suurte vägedega Belgradi ning paavsti korraldusel pidid kirikud üle Euroopa Belgradi kaitsjate eest palvetama.

Belgrad oli ka endise Jugoslaavia pealinn ning asub Sava jõe suubumiskohas Doonausse. Kalemegdani kindlusest avanes suurepärane vaade jõgedele ning suurele ja võimsale betoonehitistega linnale. Südalinnas olid avarad jalakäijate tänavad ning suured pargid, keskusest kaugemal mitmerealised sõiduteed. Linnapildis oli mitmeid puruks pommitatud hooneid, mis tekkisid 1999. aastal ning on jäetud taastamata kui sõjameenutuse tondilossid.

Reisi lõpupäevad tähendasid mitmeid tunde bussisõitu ning rõõmsat laulu. Tagasitee peatused olid meil veel Tšehhi linnas Brnos (Lõuna-Morava maakonna keskus), kuhu jõudsime küll suhteliselt hilja ning majutus oli linnaservas, sellepärast jõudsid vaid vähesed Brno südalinna imetlema, aga tasub kindlasti minna, kuna linn on kaunis oma mitmete võimsate kirikute, väljakute ja linnamüüriga. Viimane ööbimine oli meil taas Varssavis.

Koju jõudsime 2. juuli hilisõhtuks. Reis oli kogemusterohke ja silmaringi avardav ning reisiseltskond ühtne ja tore. Aitäh organisaator Margitile, meie tantsuõpetajale Vaikele ning klaverisaatjale Mairele ja muidugi valgakatele ning bussijuhtidele Jürile ja Valdole, viimasele ka kiidusõnad mitmekülgse info jagamise eest!

Ülle Mägin, Päriliste tantsija

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: